Sellel lausel on väga korralik esinemisvorm. Suured tähed, paksud jooned, viis selget rida. Ta võiks teatada midagi, milles ei maksa enam kahelda. Loed lõpuni ja selgub, et teade puudutas hoopis tema enda ebausaldusväärsust.
„Seems like a true story. Except it’s not.” Paistab tõestisündinud loona. Ainult et ei ole. Uues kujunduses on see tuttav lause kokku pandud märksa raskema tekstiplokina. Nimi on „Seems Like a True Story. Except It’s Not. 2”, sest esimene versioon jääb samuti oma kohale. Sõnum on tuttav, esitlus teine.
Viis rida, kaks väidet
Uus kiri liigub alla astmetena: „SEEMS LIKE”, „A TRUE”, „STORY.” Siin võiks silm korraks peatuda. Väide tundub lõpetatud ja punkt on korralikult olemas. Järgmine rida ütleb „EXCEPT” ning viimane lõpetab: „IT’S NOT.”
Vana kolme hõreda rea versioon jättis tähtede ümber rohkem õhku ning tõstis üksikuid sõnu paksema kirjaga esile. Uues on terve lause raske. Ka tagasivõtmine. Sellepärast ei mõju viimane osa ettevaatliku täpsustusena kuskil allservas. Tagasivõtmine kõlab sama valjult kui algväide.
Kui sageli mõjub paranduse koht pisikese järelsõnana, siis siin pole seda kuhugi peidetud. Disain on oma vastuolu suhtes vähemalt aus. Ta laseb sul esimese mõtte vastu võtta ja võtab selle siis otse su silme all lahti.

Kirjatüüp ei ole tõend
Paksus kirjas lausel on oma eriline enesekindlus. Pealkiri seinal, teadaanne uksel või väga korralikult kujundatud esitlus võivad anda tekstile kaalu juba enne, kui sisu päriselt läbi loetud saab. See on tuttav visuaalne võte. Siin on selle peale ehitatud nali.
Särk ei jutusta välja mõeldud juhtumit. Ta näitab lauset, mis kommenteerib iseenda usutavust. Vaatad kindlat vormi, loed kindlat algust ja jõuad sama kindla eituseni. Vormistus tegi oma töö hästi. Tõde jäi esialgu kinnitamata.
See ei pea muutuma üleskutseks kõiges kahelda. Pigem meeldetuletuseks, et selge kõneviis ja selge kujundus on esituse omadused. Neid võib nautida ning ikkagi küsida, mis on lause taga. Ka väga kena punkt ei ole veel allikaviide.
Sama sõnumi teine lugemine
Esimene blogilugu rääkis sõbrast, kelle jutud kasvavad rääkides suuremaks. Sellele versioonile sobib teine nurk: kui veenvalt võib lause ise esineda. Keegi ei pea kõrvale värvikat lugu rääkima. Kiri korraldab kogu väikese etenduse oma jõududega ära.
See on ka põhjus, miks sama tekst eri kujunduses ei pruugi tunduda sama särgina. Soft But Wild kasutab kahe erineva kirjaviisi vastandust. Siin on nali just selles, et väitel ja selle ümberlükkamisel on peaaegu võrdselt jõuline esinemisõigus.

Kui sulle meeldivad laused, mis enda üle nalja teevad, on siin omajagu lugeda. Esmapilgul konkreetne, teisel lugemisel veidi kahtlane. Seda võib kanda kuivalt, suuremat selgitust lisamata. Särk on oma paranduse juba ise kaasa võtnud.
Viis paksu rida. Väga veenev esitus. Sisuga tuli vahepeal täpsustus.
Anti
(see tüüp, kes teeb neid särke)
Blacksunset.ee
Viited ja lingid:


