„This isn’t about you.” Selge. See ei käi sinu kohta. Võiks rahulikult edasi minna, aga kujunduse all vasakul on veel üks rida: „Or maybe it is.”
Või äkki käib.
Väike kiri on suure jutu ära rikkunud. Tal ei ole selleks vaja karjuda ega isegi keskele tulla. Piisab neljast sõnast, mis jätavad alles mõlemad võimalused. Nüüd tuleb otsustada, kumba lauset uskuda. Särk otsust sinu eest ära ei tee.
„This Isn’t About You” on ehitatud neile kahele lugemisele. Põhilause seisab nelja kõrge reana rinnal. Tähed on kitsad ja rasked, viimase „YOU.” järel on suur punkt. Kõik näeb välja nii lõplik, nagu võiks küsimuse päevakorrast maha võtta. Alumine lisarida muudab selle lõplikkuse kahtlaseks.
Kui mõlemad laused oleksid sama suured ja üksteise kõrval, saaks neist lihtsalt kaks vastupidist väidet. Praegu tekib nende vahele väike ajaline vahe. Kõigepealt loed kinnitust. Siis leiad täpsustuse. Ja seejärel vaatad kinnitust uuesti, juba natuke teise pilguga. Kujundus kasutab ruumi selleks, et anda naljale ajastus.
Suurus on siin üsna ebaõiglaselt jagatud. Põhilause saab peaaegu kogu pinna, aga väike kõrvalmärkus otsustab, kuidas suurt lauset mõista. Täpselt see teeb ta huvitavaks. Kõige valjem osa ei pruugi olla see, mis meelde jääb. Mõnikord teeb kogu töö ära lause, mis näib alguses peaaegu joonealusena.
„Soft But Wildi” loos tuleb kahe hääle erinevus välja fontidest. Siin tekib pinge suurusest ja asukohast. Suur kiri esineb kindla teadmisega. Väike lubab endale kahtlust. Neid koos vaadates muutub esimene natuke vähem usaldusväärseks ja teine palju tähtsamaks, kui talle antud pind lubaks arvata.
Kelle kohta see siis käib?
See on päris hea küsimus sõnumiga särgi juures. Kandja valib lause enda jaoks, aga teised loevad seda enda vaatenurgast. „You” on eriti osav sõna: tal pole nime, ometi võib iga lugeja hetkeks selle koha endale võtta. Särgi tekst ei pea selleks kedagi tundma.
See ei tähenda, et iga pilk oleks salajane vaidlus või iga särgivalik kellelegi saadetud vihje. Vahel meeldib lihtsalt nali, mille lõpp keerab alguse viltu. Selle disaini juures võibki meeldida just see, et ühtainsat õiget tõlgendust ei ole. Sa ei pea mõtlema välja inimest, kellele see suunatud on.
„Judging You” kasutab samuti lugejat kõnetavat sõna, kuid nimetab oma tegevuse kohe ära. Siin jääb isegi seos lahtiseks. Kas see käib sinust? Võimalik. Kas kandja peab silmas ennast ja seda, kui kergesti võib kõike isiklikult võtta? Ka see lugemine mahub ära. Väike lisarida ei kinnita ühtegi vastust päriselt.
Seepärast töötab see nali paremini, kui talle natuke ruumi jätta. Iga kandmiskord ei vaja uut seletust ja iga lugeja ei pea jõudma samasse kohta. Särk annab sulle võimaluse kanda seda kahetisust ilma tervet vestlust ette kirjutamata. Korraga on olemas nii kindel avaldus kui ka võimalus selle üle ise muigata.
Punkt on küll suur. Lõplikku otsust sellest siiski ei tulnud.
Anti
(see tüüp, kes teeb neid särke)
Blacksunset.ee
