„Sunset Chaser” kõlab nagu amet, mille jaoks võiks visiitkaardi teha. Päikeseloojangute jälitaja. Tööpiirkond: sealpool, kuhu päike parasjagu vajub. Tulemust on võimalik näidata, aga koju kaasa võtta eriti ei saa.
Selle nime all on üks huvitav pilt. Palm seisab kaldal, surfilaud tema kõrval. Päike on pooleldi silmapiiri taga, kolm lindu lendavad ülal. Kõige aktiivsem sõna on „chaser”, kuid ükski inimene ei jookse kuhugi. Laudki on veest väljas. Nii tekib nime ja stseeni vahele väike vahe, kuhu mahub rohkem kui tavaline rannasoov.
Mida sa õigupoolest taga ajad, kui kohale jõudes on parim tegevus vaadata?
Mõnda sihti saab kätte saada. Ostad pileti, läbid vahemaa, tõstad asja riiulisse. Päikeseloojanguga on kokkulepe teine. Sa võid valida koha ja sinna minna, aga vaade jääb ikka ajutiseks. Sellest pole võimalik teha varu, millest järgmisel nädalal natuke võtta. Ka hea foto hoiab alles ainult ühe hetke.
Just seepärast on sõnal „chaser” siin mõnus tähendus. See sisaldab tahtmist minna. Võib valida pikema kodutee mööda vett või keerata õhtuse jalutuskäigu sinna, kus majad enam vaadet ette ei jää. Sellised väikesed valikud ei vaja suurt elumuutust. Küll aga ütlevad need üsna selgelt, mida sa oma päeva sisse tahad.
Rannajoon pildil teeb sama liigutuse. See algab esiplaanilt ja lookleb päikese poole. Pilk läheb sellega kaasa, möödub lauast ning jõuab kaugema veeni. Palm annab vasakul kindla alguspunkti, lindude ja päikese ümber jääb avatud taevas. Kujundus juhatab kuskile, ilma et peaks noole lisama.
Suure nime all on väike täpsustus
Pildi all seisab kõrgete tähtedega „SUNSET CHASER”. See rida on sirge ja kindel. Kohe selle all on väiksem „beach mood”, kahe lühikese joone vahel. Suur nimi saab lõppu pisut muretuma märkuse, nagu oleks keegi esialgset ametinimetust kõrvalt vaadanud ja otsustanud, et päris nii tõsiseks pole vaja minna.
Need kaks rida muudavad pildi isiklikumaks. Ilma tekstita oleks siin üks rannavaade. Nimega koos tekib võimalus öelda: sellised asjad tõmbavad mind. Sa ei pea tõestama, mitu loojangut oled näinud või millisel lainel püsti püsinud. Kaldal seisev surfilaud jätab selles suhtes üsna vabad käed.
Summer ’72 lugu vaatab rannatunnet läbi nostalgia. Sunset Chaseri sõnastus vaatab ettepoole: järgmine vaade on kusagil veel nägemata. See võib sobida inimesele, kellele meeldivad väikesed plaanid ainult sellepärast, et nende lõpus ootab midagi ilusat. Kõik plaanid ei pea olema kasulikud mõnel teisel viisil.
Trükk ise on ühevärviline. Päikesel pole oranži, merel sinist ega palmil rohelist. Rannatunde teevad ära tuttavad kujud ja nende vahele jäetud ruum. Värvid võib vaataja juurde mõelda; kellelgi pole kohustust täpselt sama randa näha.
Särgil olev nimi on seega pigem eelistus kui saavutus. Mõni asi väärib kohale minemist ka siis, kui lõpus pole midagi ette näidata peale selle, et käisid. Päike kaob ära. Käik jääb sinu päeva sisse.
Anti
(see tüüp, kes teeb neid särke)
Blacksunset.ee
