„Räägi natuke endast” on süütu palve, kuni püüad sellele väga korralikult vastata. Siis tuleks justkui valida alguspunkt, leida ühine nimetaja ja näidata, kuidas kõik senised valikud on viinud täpselt tänase sinuni. Hobid võiksid sobida tööga. Töö iseloomuga. Kõik kokku kolme lausesse.
Vahel oleks kõige täpsem vastus lihtsalt see, et oled praegu siin. Eelmisel aastal huvitas üks asi, tänavu teine, osa plaanist on veel lahtine. „Presence doesn’t need a storyline.” Kohalolu ei vaja süžeed.
Kõik päevad ei ole peatükid
Lugudel on tore omadus teha sündmused arusaadavaks. Algus, mingi pööre, midagi õpitut. Elu sees ei ole neid piire alati nii lihtne leida. Mõni huvi tekib juhuslikult. Mõni jääb pooleli. Teisipäeval võib juhtuda üsna vähe ning sellest ei pea hiljem saama vajalikku vaheetappi enne suurt muutust.
Ka inimest võib tundma õppida ilma, et tema senise elu kohta esmalt üks toimiv seletus valmis saaks. Saad teada, mis teda praegu naerma ajab, mis teda huvitab või miks ta just seda raamatut loeb. Väikestest asjadest piisab vestluse jaoks küll. Kõik ei pea korraga ühte pilti lukustuma.
See on üks viis seda lauset lugeda. Sa võid olla olemas ka siis, kui su enda kokkuvõte on parasjagu toimetamisel. Tutvustuse puudumine ei tähenda, et inimene oleks puudu.
Sõnad võtavad oma koha sisse
Disain alustab suure sõnaga „PRESENCE”. Selle all tulevad „DOESN’T”, „NEED A” ja „STORYLINE.” Neli tihedat rida, ühine vasak serv, viimasel real punkt. Tähtede kõrval pole portreed, sümbolit ega pildilist elulugu, mis lause inimese eest ära seletaks.
Ridade pikkused vahelduvad. Lühike „NEED A” jätab paremale rohkem ruumi, pikk „STORYLINE” ulatub uuesti välja. See on lihtne tekstiplokk, kuid päris ühtlase ristkülikuna ta ei seisa. Sõnadel on nende endi pikkus alles.
Selles on ka väike nali: lause, mis vabastab sind loo jutustamisest, on ise väga nähtavalt rinnal. Ta ei varja kandjat ära. Ta lihtsalt ei anna tema kohta kõiki vastuseid kaasa. Selleks, et sellist mõtet kanda, ei pea ka üksikasjalikku põhjendust valmis kirjutama.
Seletamise ja kohalolemise vahel
Not Here To Explain kõlab selge piirina: seletamine võib siinkohal lõppeda. „Presence Doesn’t Need a Storyline” jätab ukse veidi rohkem lahti. Rääkida võib. Oma lugu võib armastada. See ei pea olema sissepääsupilet igasse olukorda.
Ka Presence Is Louder Than Noise vaatas kohalolu ilma pideva sõnavõtuta. Siin on tähelepanu teisel nõudmisel: vajadusel muuta iseennast alati arusaadavaks tervikuks. Mõnikord on palju vabam öelda, et kõik ei ole veel kokku seotud.
Kui see kõlab tuttavalt, võib särgikiri olla sinu jaoks sõbralik märkus iseendale. Eriti päeval, mil mõni huvi või valik ei sobi eelmise versiooniga sinust kuigi hästi kokku. Sa ei pea selle pärast kohe enda uut versiooni esitlema.
Kohal oled sa juba. Sissejuhatuse jõuab kirjutada hiljem, kui selleks üldse vajadus tekib.
Anti
(see tüüp, kes teeb neid särke)
Blacksunset.ee
Viited ja lingid:
