Mõni lause kõlab nii ametlikult, et tahaks kohe teada, kus sellele alla kirjutada. „This design has social purpose.” on üks neist. Viis sõna, kindel punkt ja tunne, et kusagil peaks olema veel seletuskiri. Särgil seda ei ole.
Seal on kiri ise. THIS. DESIGN. HAS. SOCIAL. PURPOSE. Iga sõna omal real, kõik raske plokkkirjaga. Vasak serv püsib sirge, parem astub sõnade pikkuse järgi edasi-tagasi. Kõige alla ulatub pikk „PURPOSE.”, mis annab kogu sellele väikesele tekstiehitisele tugeva aluse. Eesmärk on vähemalt tüpograafiliselt paigas.
Lause ei palu end uskuda. Ta käitub, nagu see etapp oleks juba läbitud. Ja just selles peitub tema nali.
Ametlik toon, väga vähe tõendeid
„Sotsiaalne eesmärk” on väljend, mis sobiks projekti tutvustusse. Sinna juurde ootaks selgitust: mida tehakse, kelle jaoks ja mis sellest muutub. Sellel kujundusel on kõik need küsimused õhku jäetud. Alles on avalause, mis võtab end täiesti tõsiselt. Mida kauem teda lugeda, seda vähem on selge, kas tõsidusega peaks kaasa minema.
See on nali suure põhjenduse vajaduse üle. Ka lihtne meeldiv asi kipub vahel nõudma enda kõrvale arukat lauset. Pilt võiks ju lihtsalt meeldida, aga kas sellel on ikka mõte? Mõte võiks olemas olla, aga kas ta on piisavalt oluline? Siin tuleb disain küsijale vastu ja teatab kohe, et eesmärk on olemas. Täpsemaks ta minna ei kiirusta.
Sõna „this” teeb asja veel paremaks. Lause osutab iseendale. Ta ei räägi kusagil eemal asuvast ideest, vaid sellest samast kirjaplokist, mida sa parajasti vaatad. Kujundus annab oma olemasolule põhjenduse ja esitab tõendina enda. Büroopaberil oleks selline ring natuke kahtlane. Särgil võib see päris hästi töötada.
Must-valge trükk hoiab pilgu selle ringi sees. Kõrval pole illustratsiooni, mis ütleks, kuidas lauset tõlgendada, ega väikest lisarida, mis nalja ära lahendaks. Suur kiri ja punkt võtavad peaaegu kogu sõnaõiguse endale.
Eesmärk võib olla üsna väike
Sama avatust leiab „And So?” loost. Seal jääb küsimus vastuseta. „This Design Has Social Purpose” alustab teisest otsast: vastus justkui antakse ära, aga küsimused tulevad alles pärast. Üks küsib „ja siis?”, teine teatab, et kõik on põhjendatud. Mõlemad jätavad lugejale midagi teha.
Võib-olla on selle särgi kõige usutavam eesmärk väga argine. Keegi loeb teksti ja muigab selle liiga korrektse tooni peale. Sina tunned ära sama nalja. Juttu võib tulla, aga selleks pole vaja korraldada arutelu disaini ühiskondlikust rollist. Vahel piisab, et kaks inimest saavad ühest absurdsest lausest ühtemoodi aru.
Ja kui sulle meeldib just see, kuidas viis sõna üksteise kohal seisavad, on seegi täiesti kasutatav põhjus särki kanda. Sa ei pea kogu sõnumi eest ettekannet pidama. „Not Here to Explain” tegeleb seletamise küsimusega palju otsemalt; siin teeb selle töö ära pisut liiga ametlik vastus.
Kandja saab endale väikese võimaluse ka suure põhjendamise üle nalja teha. Eriti siis, kui ta on ise samuti mõnele täiesti lihtsale valikule tagantjärele väga korraliku selgituse leidnud. Selles naljas on ruumi ka iseendale.
Särgil on eesmärk. Ta on selle korralikult kirja pannud. Seletuskiri jäi esitamata.
Anti
(see tüüp, kes teeb neid särke)
Blacksunset.ee
