ALWAYS LATE – aga samas ka õigeaegselt?

Lugu algab nii: jälle hilined ja ütled: “Sorry, olen kohe-kohe kohal,” teades, et “kohe-kohe” on juba kümme minutit tagasi otsa saanud.

Ma ise ei hiline, kui siis väga harva. Küll aga mina ja ka Sina oleme kokku puutunud erinevate hilinejatega, nii suurte kui väikestega. Sealt see “ALWAYS LATE” tuli.

Kui paned selle T-särgi selga, teed Sa ühe väikese triki. Sa võtad teistelt ära õiguse Sinu üle kurjustada ja saad öelda ise esimesena: “Jah, ma jään hiljaks. Ma olen hilineja. Ma olen inimene.” See võiks olla eneseiroonia, mis kaitseb, aga killukese huumori nüansiga.

Ma ei usu, et keegi päriselt soovib olla krooniline hilineja. Sageli ei ole küsimus ka lugupidamatuses, vaid selles, kuidas maailma kogetakse. Mõni inimene näeb aega nagu sirget joont: 11:50, 11:55, 12:00. Teine näeb seda aga fragmentidena: “Ma jõuan veel selle ühe e-kirja kirjutada, selle ühe kõne, selle ühe lehekülje.” Ja siis äkki on minuteid möödunud nii mitu, et võib kokku lugeda kasvõi ühe tunni.

Mulle meeldib mõelda, et see on väikene mäss ajakultuse vastu. Me elame maailmas, kus kalendrid on tihedalt täis sündmusi ja hingamisruum puudub. “ALWAYS LATE” ei ütle: “Ma ei hooli”, aga võib hoopis väljendada “Ma ei jaksa elada minutipõhise perfektsuse järgi. Ma liigun natuke teises rütmis.”

Küll aga see T-see särk ei anna luba igavesti hiljaks jääda ja veel vähem selle taha peituda. Aga ta annab võimaluse vaadata end peeglist ja öelda: “Jah, ma ei ole täiuslik, aga ma võin sellest siiski väikese huumori välja võluda”.

Kui oled nüüd lugenud ja mõtled “See olen mina,” siis on see T-särk juba oma töö ära teinud – isegi siis, kui seda veel kapis ei ole. Ja kui ühel päeval on, siis tea, et iga kord, kui 5 minutit hiljem uksest sisse astud ja Su sõber seda T-särki nähes naeratab, oled tulnud natuke omal ajal, mitte lihtsalt “hiljaks jäänud”. Eks ole?

Anti